Kapten Volkonogovi põgenemine

Otse Veneetsia maailmaesilinastuselt tuleb stiilne õppetund kujuteldavast Venemaa ajaloost, tehes kummardusi sellistele filmidele nagu „Jälitatav“, „Riigi vaenlane“, „Püüa kinni, kui suudad“ ja „Bourne“; viirastuslik, põnev ja groteskne vaatemäng läbi geniaalse Eesti operaatori Mart Tanieli kaamerasilma, toeks valgusmeister Taivo Tenso ja helirežissöör Matis Rei.

Leningrad, 1938. Armutu piinaja ja timukas Fjodor Volkonogov oli enne otsustavaid ühiskonnamuudatusi Stalini NKVD ustav tööriist, nüüd peab karistuspealik aga põgenema ja varjuma südantpurustavate reetmiste ja möödapääsmatu kõrvaldamise eest. Ta otsib lunastust ja andestust, et kindlustada endale koht teispoolses paradiisis ja põgeneda puhastustule eest. Tema peamine vastane, raskelt haavata saanud Golovnja on aga võtnud nõuks mitte peatuda enne, kui Volkonogov on igaveseks vaikima sunnitud. Musta huumoriga vürtsitatud tagaajamine paljastab paradoksaalsel moel, kuidas Venemaa kultuuriministeerium nõustus rahastama ülbet ja farsilikku kassi-hiire mängu, mis tuletab meelde valitsuse jõhkraid kuritegusid ja omaenda tagakiusatud ohvitseride veriseid karistamisi pärast ootamatult ärganud südikust.

Kiirelt tõusev Venemaa imelaps Juri Borissov on mees, kes taas kõiki üllatab, kuid tal pole seni õnnestunud oma vapustava näitlejatöö eest auhinda saada. Kolmandas kahasse tehtud mängufilmis tögab Vene režissööritandem nutikalt Nõukogude patriotismi absurdsust adrenaliinirohkete action-kaadrite ja üleloomulike unenäoliste fantaasiatega, mis on sügavalt mõjutatud kirjanduslikest aaretest. Film, mis väärib kindlasti korduvat ülevaatamist.

Edvinas Pukšta